Standardiseeritud elamurajoonid olid sotsialistlikes riikides ja mujalgi levinuim elutüpoloogia. Pärast II maailmasõda tekkinud eluaseme puuduse tõttu panustasid riigid enamuse jõupingutusest, et pakkuda ühiskonnale kiireid lahendusi eluasemele. Eelkõige Nõukogude Liidu riikides oli eesmärk saavutada ehituse tõhusus kõigi võimalike meetmete abil. Pärast Stalini surma viis Nõukogude Liidu uus juht Hruštšov ellu intensiivse eluasemeprogrammi, väites:
«Kas te ehitate 1000 piisavalt adekvaatset korterit või 700 head korterit? Ja kas kodanik lepiks pigem piisava korteriga või ootaks head korterit 10-15 aastat?».
«Kas te ehitate 1000 piisavalt adekvaatset korterit või 700 head korterit? Ja kas kodanik lepiks pigem piisava korteriga või ootaks head korterit 10-15 aastat?».
Järelikult, alustati massilist elamuehitust. Neid elamuid levitati laialdaselt, kuid kvaliteet oli võimalikult madal. Programmi peamine moto oli “parem, kiirem, odavam”. Planeeringu direktoraadi peainsener Valeriy Lagutenko kavandas mitmeid tootmisplokkide seeriaid, mis ehitati pärast seda kogu Nõukogude Liitu.
Need olid viiekorruselised erineva pikkusega hooned. Riigi kulutasuvus ja ohutusmeetmed näevad ette korruste arvu, mis on määratletud lifti ehitamise vältimiseks.
Need olid viiekorruselised erineva pikkusega hooned. Riigi kulutasuvus ja ohutusmeetmed näevad ette korruste arvu, mis on määratletud lifti ehitamise vältimiseks.
Kõige populaarsemaks sai seeria K-7, mis praegu on tuntud kui hruštšovka. Enamasti on see viiekorruseline trepikojaga läbi jalutatav maja, ilma pikkade koridorideta. Kortereid oli kolme tüüpi: ühetoaline (30m2), kahetoaline (44m2), kolmetoaline (60m2). Kõigis neis oli väike esik, 5m2 köök ja vannituba koos 1,2m2 “istumisvanniga”.
Laed olid madalad ja materjalide säästmiseks oli küte ühetoruline ja tsentraliseeritud. Üldiselt jagunesid hruštšovkad seeriateks, mis olid endiselt ehitatud odavatest ja ebakvaliteetsetest materjalidest, ning nende kasutuse ajavahemik oli kavandatud 25 aastaks. 1960. aastate lõpuks varieerus keskmine korterelamu ruumipuuduse tõttu 9–11 korruselisena.
Arhitektuurilise tüpoloogiana peetakse hruštšovkasid üsna edukaks, kuna nendest sai lahendus sotsiaalsetele probleemidele ja Nõukogude ajal intensiivistunud linnastumise ja industrialiseerimise poliitilisele strateegiale. Kuid ilmselt tekitas see probleeme, mille tagajärgi me praegu veel näeme. Arhitektuuriliselt on sellise tüpoloogia põhiprobleemideks ruumipuudus korterites, madalad laed ja nõrk kommunikatsiooni vastupidavus. Teine märkimisväärne võitlus algas 1990. aastatel pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja neoliberaalse poliitika elluviimist eluasemesfääris, mis tähendas kinnisvaraomanike õigust korterit osta ja maju hooldada.
Sellest tulenevalt põhjustas see nende tüpoloogiatega tegelemiseks mitmesuguste stsenaariumide kogumi. 2000-ndatel Euroopa Liiduga ühinenud riikides toimus postsotsialistliku massilise elamufondi taaselustamine pigem "vikerkaarestamise" kaudu, mis tähendab majade värvimist erinevates värvides, samuti puhastati siseruume ja avalikke ruume vastavalt strateegiale. Hoolimata sellest, nagu väidab Owens Hatherley (2019), et sotsialismimajade, sotsiaaldemokraatliku linnapoliitika ja neoliberaalsete omandimustrite segunemisel on Poola, Tšehhi ja Slovakkia (ning väljaspool ELi Valgevene) äärelinnas olnud valdavalt positiivseid tulemusi. Lähemal idale, Ukrainas, Venemaal ja Kesk-Aasias, valitses lagunemine ja pelgalt erasektori renoveerimine.
Sellest tulenevalt põhjustas see nende tüpoloogiatega tegelemiseks mitmesuguste stsenaariumide kogumi. 2000-ndatel Euroopa Liiduga ühinenud riikides toimus postsotsialistliku massilise elamufondi taaselustamine pigem "vikerkaarestamise" kaudu, mis tähendab majade värvimist erinevates värvides, samuti puhastati siseruume ja avalikke ruume vastavalt strateegiale. Hoolimata sellest, nagu väidab Owens Hatherley (2019), et sotsialismimajade, sotsiaaldemokraatliku linnapoliitika ja neoliberaalsete omandimustrite segunemisel on Poola, Tšehhi ja Slovakkia (ning väljaspool ELi Valgevene) äärelinnas olnud valdavalt positiivseid tulemusi. Lähemal idale, Ukrainas, Venemaal ja Kesk-Aasias, valitses lagunemine ja pelgalt erasektori renoveerimine.
Eesti juhtumit suumides eristatakse hruštšovkat kui sümbolit kui riiklikult tunnetatavat ja kohapeal tajutavat. Makromastaabis tajutakse seda elamutüpoloogiat Nõukogude okupatsiooni sümbolina, hoolimata selle vajalikkusest ja funktsionaalsusest endistel aegadel. Lokaalselt peetakse Ida-Virumaa konteksti, kus hruštšovka on kõige levinum elav tüpoloogia, marginaalsuse tunnuseks, mis toob kaasa selle elanike võimetuse saavutada paremaid elutingimusi, viib parema eluaseme tüpoloogia juurde või rändamise teise riiki. Ehkki Eesti, olles osa Euroopa Liidust, viis nõukogudeaegse elamufondi renoveerimise strateegiad osaliselt ellu, tehti suurem osa neist Tallinnas, jättes Ida-Eesti väikelinnad oma eluasemehooldusega ise toime tulema. Vaatamata kohalike elanike juhuslikele katsetele oma eluruumide eest hoolitseda, lagunevad need elavad tüpoloogiad pidevalt, tekitades küsimuse:
Kuidas peaksime hakkama saama nende sotsialistlike elamispäranditega, mis on endiselt elukeskkonnaks miljonitele inimestele paljudes post-Nõukogude riikides?
Allikad: Hatherley, Owens. “What next for Eastern Europe’s mass housing heritage?” Calvert Journal, 2019. Internet resource. Accessed on 25.04.2021.
Urban, Florian. “Prefab Moscow.” Tower and Slab: Histories of Global Mass Housing. Milton Park, Abingdon, Oxon: Routledge, 2012, 127-143.
Kuidas peaksime hakkama saama nende sotsialistlike elamispäranditega, mis on endiselt elukeskkonnaks miljonitele inimestele paljudes post-Nõukogude riikides?
Allikad: Hatherley, Owens. “What next for Eastern Europe’s mass housing heritage?” Calvert Journal, 2019. Internet resource. Accessed on 25.04.2021.
Urban, Florian. “Prefab Moscow.” Tower and Slab: Histories of Global Mass Housing. Milton Park, Abingdon, Oxon: Routledge, 2012, 127-143.
